Olen 22. nädalat rase. Tunded on jätkuvalt segased, olemine kuidagi habras ja ebakindel. Eelmise rasedusega mäletan just rahulikkust ja seda, kui tugev sisetunne mul oli, et kõik saab ainult hästi minna. Ma ei pabistanud enne ühtegi ultraheli, sünnitusele läksin vastu naiivse ootusärevusega, see, et maailmas juhtuvad rasedate ja lastega hirmsad asjad, ei puutunud minusse. Ma enam ei oska öelda, kas see oli mingi imelikult hästi sattunud hormonaalne seisund või noorele inimesele bioloogiliselt omane optimism või lihtsalt tollase raseduse eripära. Kindlasti oli kasu sellestki, et olin siis kodune, puhanud, rasedust jube kaua oodanud ja tundsin kuidagi, et olen selle muretu raseduse n-ö ära teeninud.
Seekord on kuidagi hoopis teisiti.
Mul on hirm olnud täpselt samast päevast alates, kui nii umbes 5.-6. nädalal esimest korda roosakas voolus oli. Ja tegelikult pole asi ainult selles algusaja määrimises. See ärevus on kuidagi sügavam.
Esiteks ma ei uskunud, et ma tegelikult ka üldse saaksin rasedaks jääda. Ei jäänud ju mitme aasta vältel, vanust juba oli, elu tundus mõnus ja rahulik. Kui see rasedus aga tekkis, siis tundsin kogu olemusega, KUI VÄGA ma seda tahan, mul tulid õnnest pisarad silma triibulist testi vaadates, kogu mu olemus juubeldas juba ainuüksi faktist, et ma olin veel 38-aastase ja suht väheviljaka ja mitte just sekusaalselt eriti aktiivsena ikkagi - ikkagi, ikkagi - rasestunud! Et mu keha töötab, et ma pole veel vana, et ma toimin! Aga jah, valdav emotsioon oli siiski uskumatus, hämming. Seekord ma ei tundnud, nagu oleksin raseduse "ära teeninud", vaid see oli nagu mingi hullumeelne lotovõit, mida ma oodata ei osanud.
Teiseks oli raseduse algus keerulisem kui eelmisel korral. Võib-olla vanuse tõttu, aga tõenäolisemalt võivadki ju ka sama naise erinevad rasedused erineda. Ma olin algusnädalatel, eriti 7.-13. nädalani, kohutavalt väsinud. Aeg-ajalt määris. Mul olid algusest saadik unehäired ja ärevushood, ühel ööl olin näiteks täiesti veendunud, et nüüd rasedus katkeb/peetub, imelik oli olla, nägin suurt vaeva, et end rahustada, päris paanikasse mitte sattuda. Kõht valutas õrnalt. Käisin igal ööl pissil. Passisin vahel tunni, aga sageli ka mitu tundi üleval. Ärkasin vara. Päeval olin väsinud. Pidevalt olid muremõtted, kas rasedusega on kõik jätkuvalt hästi. See kõik kurnas väga.
Kolmandaks oli mul algusest saadik tugev lootus, ka sisetunne, et seekord ootan tüdrukut. Kui 11. nädalal Niptify testiga selgus, et haigusterisk on väike ja tulemas pisike tüdruk, siis olin pisarateni õnnelik ja samas tekkis veel suurem tunne, et kuidas ometi saab nii suur õnn mulle osaks saada? Nagu poleks enam tegu lihtsalt lotovõidu, vaid lausa jackpotiga. Ma armastan oma poegi niiiiiiiiiiiiiiiiväga, aga ma olen väikesest saadik igatsenud tütart ka ja nüüd ma justnimelt tütart ootangi. Nii väga! Ja erinevalt sellest, kui ma eelmine kord rase olin, tunnetan ma praegust nööbikest nii reaalsena, ma armastan teda juba nüüd kogu südamest, igatsen teda, tunnen, et tahaksin teda väga hoida, tema eest hoolitseda, teda imetada, riietada, läbida kõik need suuremaks kasvamise etapid, mis ees ootamas on... Aga kuna lapsega on seekord hoopis intensiivsem ja reaalsem side, siis on ka hirm suurem.
Neljandaks jääb see rasedus - ja laps - viimaseks. 11 aastat tagasi oli mul kuklas teadmine, et ma jõuan veel kuitahes palju lapsi saada. Seekord enam mitte.
Kõik see kokku mõjutabki mu emotsionaalset stabiilsust üsna suurel määral. Ühelt poolt oskan end keerulistest mõtetest ja segastest tunnetest üsna hästi välja tuua, end rahustada. Teisalt aitab see kõik ainult korraks. Näen UH-s last, kuulen ämmakal ta südamelööke, tunnen liigutusi - olen natukeseks rahulikum. Aga baasolek on ikkagi ärevus. Kujutan ette, kui see lapsuke kord sündinud on ja ma teda enda rinnal hoian, siis valdab mind täiesti enneolematu kergendustunne.
