Proua märkas Hendrikut ja mühatas ilmse halvakspanuga. "Sina ka siin. Hmm. Kui äärmiselt ebameeldiv kohtuda," ütles ta põlglikult huuli kortsutades, nii et ta suu nägi välja nagu niidiga kinni seotud õhupalli ots. "Ma ei hakka sind piinlikku olukorda panema ega küsi, mida sa suvevaheajal tegid, sest siis ei pea sa teesklema, et said hakkama millegi muu kui aja surnuks löömisega," lisas ta armulikult. 

***

Enamasti nähakse lapsi kui inimese süütut, puhast, rikkumatut algolekut - minu meelest on risti vastupidi. Lapsed on nagu pahupidi pööratud täiskasvanud, miski ei varja seesmist segapudru, nad ei oska veel peita oma hirmsaid mõtteid ja piinlikke tunge täis süsimusti kuristikke; nad on isekad, vägivaldsed, ebaviisakad, enamasti ka kahetusväärselt rumalad.