2.. aprill

Vahepeal oli paar sombusemat ja jahedamat päeva, lisaks oli veel kuhjaga nohu ja köha mul ja lastel ja ühel õhtul täitsa vastik palavik. Seegi pole veel kõik - lisaks on ka sessinädal, nii et ma pole saanud haigusest eriti välja teha - ja võib-olla tähelepanupuudusest ongi tõbi, vaeseke, nüüdseks üsna kuhtunud. Täna koolist koju jõudes magasin mitu tundi. Lapsed seevastu kraaksuvad köhida nagu varesed ja pole suurt väljagi saanud. 

Ilm läks täna jälle päikeseliseks, nii kevadine on! Tuul oli päeval üsna tugev ja loodekaarest, külm. Aga lumi on nüüdseks selges vähemuses, mujal ammu juba, aga tänasest meie õuel ka. Mõned laigud veel siin ja seal. Lumikellukesi on hästi palju, ühel õhtul jooksid lapsed nagu detektiivid ümber maja ja muudkui hõikasid õnnelikult: "Siin! Ja siin! Ja siin! Vaata, siin ka!" Lisaks tekkisid peenrasse rabarberiosakonda mingid punased kerakesed - Karl äratas mu täna lõunaunest kaissu ronides ja teatades, et "balalbelid tulid, balalbelid tulid, aga need on veel natuke tooled!"

Tärkav rabarber näeb efektne välja: mustast mullast kerkiks kui erepunased,
iga päevaga kosuvad pallikesed. VIIDE

Isa alustas ka lõkkehooaega, põletades seal kuhja riideid, mis ma pööningult Karlile kevadjopet otsides trepist alla viskasin, sest keegi pole neid kaltse mitu aastat kandnud ja järelikult ei ole mõtet neid enam kenasti virna laotuna kilekottidesse topituna pööningukastides hoida. Mind tabab selline äraviskamistuhin kohutavalt harva, nii et parem on iga selline juhtum kindlasti maksimaalselt ära kasutada.