Jälle soe ja päikeseline! Lumi taganeb kahjuks väga vaevaliselt, kahtlustan, et enne jõuab uuesti külmaks minna, kui maa lumest vabaks saab. Hommik oli linnulaulu täis, täna kostus juba selgelt kõigist teistest üle kuldnokkade hääl. Mõlemad kuldnokapuurid on hõivatud - eile istus uhkelt sätendav isakuldnokk aknaaluse tamme otsas oleva majakese katusel, täna kohtasin samasuguse omanikuilmega kuldnokapapat ka vetsu kõrval puudesalus oleva puuri katusel.
Istusin magamistoa akna all kirjutuslaua taga, kui märkasin aknast välja vaadates suurt pruunitähnilist linnukest ebaküdooniapõõsa all maast miskit nokkimas. Kutsusin Jaani, kes ütles: "Emme, see on ju ema-kuldnokk! See isane, kes eile katusel istus, vaatas, et oh kui ilus emane, see ongi nüüd tema emane!" Tõepoolest hea pakkumine, aga tegelikult oli see emane musträstas hoopis. Üllatavalt suur ikka, kui nii lähedalt vaadata. Kahjuks lendas ta ruttu minema, aga minut hiljem sehkendas sama põõsa all juba isane musträstas, sikutades üha maast rohukõrsi, otsides putukaid? Ussikesi? Pesamaterjali? Midagi suurt ta igatahes ei leidnud, millega ära lennata, aga tuustis kohe mitu-mitu minutit, hüpeldes lustlikult ümber põõsa. Veidi eemal elupuu all sehkendas sarnasel moel teine isaslind.
Musträsta laul meeldib mulle ka väga, kui veel Tallinnas elasime, siis olidki just need linnud minu jaoks kevadekuulutujad. Mäletan, et õues võis veel päris talvine ja hämar olla, kui äkki läbi õhtuvideviku hakkas musträsta laulu kostma ja südamesse lõi peaaegu väljakannatamatult magusvalus kevadetunne.
Laul ise on seesugune: MUSTRÄSTA LAUL
No comments:
Post a Comment