Igatahes nägin esimest liblikat, muidugi kirjut, lapsuliblikad peaks vist kevadel esimesed olema, aga meie omad ilmuvad alati hiljem kui kirjud koerliblikad. Noh, ega mul kirju suve vastu ka midagi pole.
Aga veel enne liblikaga kohtumist olin tunnistajaks kummalisele isalindude klubi kokkusaamisele, ma ei tea, kes see hakkab igaesmaspäevane olema või jäi ühekordseks sündmuseks. Kopin FB-st:
Reportaaž meie õue põnevatest sündmustest!
Linnuassortii. Kuldnokk - Rummelite Loodusfotod; puukoristaja - Okaskera looduspildid; leevike - Valeri Štšerbatõh ja rasvatihane - Uku Paal
Kuldnokapapa on kuue läikima ja noka kiiskama löönud ja istub ülbe näoga aknaaluse tamme küljes oleva kuldnokapuuri katusel. Nagu kuju. Kaks oksa kõrgemal kepsleb aga puukoristaja, arvan, et kah isane, aga kuldnokk ei lase end temast üldse häirida. Vaatan mina parasjagu neid kahte linnukest, kui lendab ligi kolmas - uhkelt roosakaspunase punuga leevike! Tema elab juba mõnd aega meie välikempsu kõrval puudetukas, talvel oli meie õuelleevikesi palju, aga nüüd pole teisi enam mitu päeva näha olnud. Leevike maandub igatahes kah sama tamme otsa, kuldnokk vaatab küll sinnapoole, aga istub ikka pesakasti katusel edasi, puukoristaja läheks nagu veel rohkem puhevile, aga ka tema ei taandu oma seniselt positsioonilt. Kõik kolm laulavad! (Või no kuldnokk laulab ja puukoristaja ning leevike toovad ka mingisuguseid natuke kurruvaid ja vilisevaid helisid kuuldavale.) Seepeale lendab kohale rasvatihane. Ka tema maandub sama tamme oksale! Ka tema hakkab laulma! Ma ei julge end peaaegu liigutadagi - aga siis kappab kohale Sonja. Leevike, tihane ja puukoristaja lendavad minema, kuldnokk istub endise väärikusega oma majakatusel. Tobe Sonja. Oleks tahtnud näha, mis linnud järgmiseks tulnud oleksid.
No comments:
Post a Comment