22+2

 Väga värvikate unenägudega öö oli. Äärmiselt detailne erootiline unenägu, millest ärkamise järel olin pea tund aega üleval, sest kõht oli toonuses ja beebi poksis nagu profisportlane - ma teaaaaaan, et see ei tohiks kuidagi titale kahjulik olla, aga no nii ebamugavalt üliintensiivne tunne endal, et kohe ei tundu see paljuloetud "kui last ootaval naisel on hea, on lapsel ka hea" jutt pädevat. No ei tea. Nüüd hommikul on nööbike igatahes väga vagur, natuke toksib, aga arvatavasti magab öist rahmeldamist välja. 

Viimasel arstivisiidil selgus - või no hargnes lahti (võib-olla) - mu unetuse ja väsimuse võimalik põhjus, nimelt on mul väga madal b12 vitamiini tase ja ka d-vitamiini oli normist vähem. Mul on juba päris hull trobikond ravimeid: hommikuti võtan b-vitamiini tilkasid ja d-vitamiini, õhtul magneesiumit, südameaspiriini preeklampsia vältimiseks ja Nervostrongi, mis võiks aidata paremini magada. Seni pole veel midagi aru saada, aga olen alles vähe aega võtnud ka. 

Beebi liigutused on muutunud üsna tugevaks, ma isegi ei kujuta ette, kui väga palju kõvemini ta siis veel näiteks 2 kuu pärast või 38. nädalal sirutab ja matse jagab. Imelik, et Karli ajast pole üldse midagi liigutustega seotut meeles, ei murelikkust, kui neid vähe oli, ega rõõmu, et need olid. Täitsa nagu esimest korda oleks rase. 

***

Kirjutan siia lihtsalt meeldetuletuse mõttes ka mõned tüdrukunimed, mis mulle parasjagu meeldivad:

Madli(ke), Ellen, Linda, Mari, Anni, Teele, Tuuli, Lumi, Liis, Hella, Iida (ei saa panna, sest kuidas me teda siis Itiks kutsuksime, kui meil juba koer-Iti on?!)

21+5

 Olen 22. nädalat rase. Tunded on jätkuvalt segased, olemine kuidagi habras ja ebakindel. Eelmise rasedusega mäletan just rahulikkust ja seda, kui tugev sisetunne mul oli, et kõik saab ainult hästi minna. Ma ei pabistanud enne ühtegi ultraheli, sünnitusele läksin vastu naiivse ootusärevusega, see, et maailmas juhtuvad rasedate ja lastega hirmsad asjad, ei puutunud minusse. Ma enam ei oska öelda, kas see oli mingi imelikult hästi sattunud hormonaalne seisund või noorele inimesele bioloogiliselt omane optimism või lihtsalt tollase raseduse eripära. Kindlasti oli kasu sellestki, et olin siis kodune, puhanud, rasedust jube kaua oodanud ja tundsin kuidagi, et olen selle muretu raseduse n-ö ära teeninud. 

Seekord on kuidagi hoopis teisiti. 

Mul on hirm olnud täpselt samast päevast alates, kui nii umbes 5.-6. nädalal esimest korda roosakas voolus oli. Ja tegelikult pole asi ainult selles algusaja määrimises. See ärevus on kuidagi sügavam.

Esiteks ma ei uskunud, et ma tegelikult ka üldse saaksin rasedaks jääda. Ei jäänud ju mitme aasta vältel, vanust juba oli, elu tundus mõnus ja rahulik. Kui see rasedus aga tekkis, siis tundsin kogu olemusega, KUI VÄGA ma seda tahan, mul tulid õnnest pisarad silma triibulist testi vaadates, kogu mu olemus juubeldas juba ainuüksi faktist, et ma olin veel 38-aastase ja suht väheviljaka ja mitte just sekusaalselt eriti aktiivsena ikkagi - ikkagi, ikkagi - rasestunud! Et mu keha töötab, et ma pole veel vana, et ma toimin! Aga jah, valdav emotsioon oli siiski uskumatus, hämming. Seekord ma ei tundnud, nagu oleksin raseduse "ära teeninud", vaid see oli nagu mingi hullumeelne lotovõit, mida ma oodata ei osanud.

Teiseks oli raseduse algus keerulisem kui eelmisel korral. Võib-olla vanuse tõttu, aga tõenäolisemalt võivadki ju ka sama naise erinevad rasedused erineda. Ma olin algusnädalatel, eriti 7.-13. nädalani, kohutavalt väsinud. Aeg-ajalt määris. Mul olid algusest saadik unehäired ja ärevushood, ühel ööl olin näiteks täiesti veendunud, et nüüd rasedus katkeb/peetub, imelik oli olla, nägin suurt vaeva, et end rahustada, päris paanikasse mitte sattuda. Kõht valutas õrnalt. Käisin igal ööl pissil. Passisin vahel tunni, aga sageli ka mitu tundi üleval. Ärkasin vara. Päeval olin väsinud. Pidevalt olid muremõtted, kas rasedusega on kõik jätkuvalt hästi. See kõik kurnas väga.

Kolmandaks oli mul algusest saadik tugev lootus, ka sisetunne, et seekord ootan tüdrukut. Kui 11. nädalal Niptify testiga selgus, et haigusterisk on väike ja tulemas pisike tüdruk, siis olin pisarateni õnnelik ja samas tekkis veel suurem tunne, et kuidas ometi saab nii suur õnn mulle osaks saada? Nagu poleks enam tegu lihtsalt lotovõidu, vaid lausa jackpotiga. Ma armastan oma poegi niiiiiiiiiiiiiiiiväga, aga ma olen väikesest saadik igatsenud tütart ka ja nüüd ma justnimelt tütart ootangi. Nii väga! Ja erinevalt sellest, kui ma eelmine kord rase olin, tunnetan ma praegust nööbikest nii reaalsena, ma armastan teda juba nüüd kogu südamest, igatsen teda, tunnen, et tahaksin teda väga hoida, tema eest hoolitseda, teda imetada, riietada, läbida kõik need suuremaks kasvamise etapid, mis ees ootamas on... Aga kuna lapsega on seekord hoopis intensiivsem ja reaalsem side, siis on ka hirm suurem. 

Neljandaks jääb see rasedus - ja laps - viimaseks. 11 aastat tagasi oli mul kuklas teadmine, et ma jõuan veel kuitahes palju lapsi saada. Seekord enam mitte. 

Kõik see kokku mõjutabki mu emotsionaalset stabiilsust üsna suurel määral. Ühelt poolt oskan end keerulistest mõtetest ja segastest tunnetest üsna hästi välja tuua, end rahustada. Teisalt aitab see kõik ainult korraks. Näen UH-s last, kuulen ämmakal ta südamelööke, tunnen liigutusi - olen natukeseks rahulikum. Aga baasolek on ikkagi ärevus. Kujutan ette, kui see lapsuke kord sündinud on ja ma teda enda rinnal hoian, siis valdab mind täiesti enneolematu kergendustunne. 

 Proua märkas Hendrikut ja mühatas ilmse halvakspanuga. "Sina ka siin. Hmm. Kui äärmiselt ebameeldiv kohtuda," ütles ta põlglikult huuli kortsutades, nii et ta suu nägi välja nagu niidiga kinni seotud õhupalli ots. "Ma ei hakka sind piinlikku olukorda panema ega küsi, mida sa suvevaheajal tegid, sest siis ei pea sa teesklema, et said hakkama millegi muu kui aja surnuks löömisega," lisas ta armulikult. 

***

Enamasti nähakse lapsi kui inimese süütut, puhast, rikkumatut algolekut - minu meelest on risti vastupidi. Lapsed on nagu pahupidi pööratud täiskasvanud, miski ei varja seesmist segapudru, nad ei oska veel peita oma hirmsaid mõtteid ja piinlikke tunge täis süsimusti kuristikke; nad on isekad, vägivaldsed, ebaviisakad, enamasti ka kahetusväärselt rumalad. 

Söömine 05.02.19

Hommik:

2 rukkileivaviilu, 2 viilu sinki, 2 salatilehte, kurk, 0,5 viilu juustu
Kohv piimaga
Puuviljasalat (pool banaani, pool õuna, 5-6 viinamarja)

Lõuna:

Ühepajatoit (kaalikas, põlduba, 0,5 kartulit, hakkliha)
1 leivaviil singiga
Maitsestamata jogurti-kohupiima möks (0,5 banaani)
0,5 šotsnikut
Kohv

Naks-naks:

1 pisike keerdus lagrits

Õhtu:

1 õun
viinamarjad
tee

20. märts

Käisime lastega allika juures jälle. Nägime kitsekarja, sookurgi. No ja allikat ka, muidugi. Ilm oli sompus, jahe, ent tuuletu ja seega ikkagi mõnus. Hommikul paistis päike, lõuna ajal sadas laia lund ja õhtul tibas vihma.

Söömine:

Hommik:
Kaerahelbepuder, tl moosi, kondentspiima
Röstleib, sink, 0,5 juustu, tomat, kurk

Lõuna:
Lihasupp makaronide, köögiviljadega, viil leiba
Pool kulbitäit piimakisselli tl moosiga

Oode:
Omlett, viil leiba

Õhtu:
2 kartulit, 1,5 kalafileepala, porgandi-küüslaugu-õunasalat majoneesi ja h-koorega
0,5 õuna, 1 kiivi

19. märts vol 2

Ma käisin jalutuskäigul. Läksin alla orgu, poole tee peal tabas mind sookurgede kluugutamine. See ei olnud lihtsalt kluuk-kluuk, vaid no see oli ikka totaalne kevadjuubeldus, mida nad kahel häälel korda saatsid ja kaja kajas neile vastu, nad muudkui hüüdsid ja hüüdsid ja mul tuli kananahk ihule.

Kõndisin edasi ja kuulsin äkitselt mingisugust vulinat. Hmm. Nagu... mingi väike kosk. Jah, pahin ja vulin. Eemal heina sees voolaski vesi. Läksin lähemale ja nägin, et täitsa kohe allikas oli. Hakkasin mööda vulinat ja mööda allikasängi (nii vist ei öelda) minema, tee viis mäest ülespoole metsatukka, kohin ja solin muutus aina valjemaks ja siin-seal vilksas jälle allikas ise ka jää alt. Metsatukk oli imeline, nagu muinasjutus, suured, võimsad puud, allika ümber väiksematest sihvakatest lehtpuudest tunnel, kõikjal näha loomaradu, sinilillelehti ja kirgasrohelist sammalt. Allikas ise oli päris suur ja lai, veel jää all. Imeilus oli seal!

19. märts

Jälle uus märts. Olen üksi kodus. Natuke tõbine. Mihkel läks poistega Pärnusse Kusti sünnipäevale ja päris mõnus, ehkki jube vaikne, aga võib-olla siis just seepärast mõnus on üksi kodus olla.
Mis on vahepeal juhtunud, täiesti suvalises järjekorras ja tõenäoliselt väga paljut välja jättes:
* Ma käin teisel kursusel ja mulle määrati lisaks tulemusstipendiumile ka erialastipendium, mille üle ma olen ausalt tohutult uhke, sest lasteaiaõpetajaks õppijad on umbes viimane eelistus neil seal. 160 eurot kuus nagu maast leitud!
* Ma käin tööl. Rühm, paariline, üldse kõik on väga tore. Aega ainult on kohutalt vähe.
* Selle vähesegi raiskan ma tegelikult sageli mõttetult arvutis või telku taga magusat pugides ära.
* Kadri-Karel said maja. Suhtleme palju vähem kui enne.
* Eve-Liisiga käin üsna tihedalt läbi.
* Maritil ja Kannul sündis kolmas laps, poeg, Jesper. Veebruari lõpus (issand, juba ei mäleta täpset kuupäeva!!!!)
* Jaan oskab ludinal lugeda nii trüki- kui kirjatähti, arvutab samuti üsna tublilt, liites kohati lausa 100 piires (nt 23+23; 34+34 jne).
* Ma söön kohutavalt palju magusat, kohutavalt! Alates tänasest enam mitte! MITTE!!!!

Nüüd kevaderindelt: kevad on täitsa käes. Aga kui eelmise aasta kevadest jäi mulle kuidagi meelde see tuhin, millega kevad äkitselt saabus, siis sel aastal tuli kevad tasahilju, peaaegu märkamatult. Ega talvgi väga talvine olnud, kohati lumi ja kohati mitte, mõõdukalt külma... Aga igatahes sel aastal hakkas märtsis lumi sulama ja on nüüdseks absoluutselt sulanud, riisusin eelmisel nädalavhetusel lögaseid ja veel natuke maa külge kleepunud eelmise sügise vahtralehti kokku, ropp töö oli, mida peaks veel päris palju tegema, enne kui õu enam-vähem viisakas välja nägema hakkab.

Eile, 18. märtsil kuulsin esimest korda lõokesi. Täna hommikul olid hoovi vallutanud aga kuldnokad, ahh, kuidas ma neid armastan! Nad sidistavad ja vidistavad teiste linnukestega võidu ja tekitavad tõelise kevadetunde. Isa on kogu õue täis pikkinud kuldnokkade pesakeste, neid on nüüd varsti iga puu otsas. Ühe pani sauna kõrvale väikese metsõunapuu otsa, arvasin, et sinna küll ükski kuldnokk ei koliks, jube madalal kast, aga täna istus üks läikiv-sätendav isand justnimelt selle madala pesakasti katusel, omanikuilme näol.

Peenras on näha lumikellukesi ja rabarberipallikeste punased tipud paistavad ka juba mullast. Muidu on üldmulje veel kuluhall, see vist ka mõjutab, et päikest on üsna vähe, ehkki temperatuur üsna mõnus - 5-6 kraadi ümber ja tuult vähe.

Tegime eelmisel nädalavhetusel lastega tõelise kevadmatka ka, ehkki siis oli veel lundki omajagu ja jää kattis kõiki lompe ja kraave. Igatahes rändasime alla orgu, jõe äärde, sealt suure ringiga jõulukuusemetsatukka, mis on peaaegu maha võetud (liinidealused koristustööd), kõik need ilusad noored kuused ja männid, mida alles detsembris vaatamas käisime, lamasid nüüd nagu laibad kuriteopaigas, täpselt nagu sõda oleks üle käinud. Leidsime ka suure kruusaaugu, aga sinna ei pääse millegagi ligi, muidu on näha, et sealt on kruusa ära veetud küll. Igatahes see matk oli väga tore, lapsed on lihtsalt ÜLILAHEDATEKS matkasellideks kasvanud! Tahan täna ka kindlasti sarnase tiiru teha ja üldse palju jalutama hakata, füüsiline vorm on kohutavaks muutunud.  Samuti püüan hakata oma söömisi uuesti üles kirjutama, ei püüa, hakkangi. Suvepuhkuse alguseks (põhimõtteliselt peale jaanipäeva algabki!!!!) tahan vähemalt 6 kilo kergem olla kui praegu. Mitte et ma teaks, kui palju ma praegu kaalun, sest kaalu patareid on juba aasta otsa tühjad.

Hommik:
2 singiga röstleiba + viil juustu, tomat, kurk
tükk browniet
tee
3 mandlit

Lõuna:
Kanasupp, leivaviil
Jogurt (maitsestamata+apelsini) + pool banaani

Õhtu:
Omlett 2 munast (sink, tomat, sibul) spl hapukoore-majoneesi-tillikastmega, hapukurk, viil leiba
Õun